Esimese hinnangu valguse kiirusele andis taanlane Ole Rømer 1675. aaastal, uurides Jupiteri kaaslase Io liikumist. Io orbiit asetseb ligikaudu Maa orbiidi tasapinnas, nii et kaaslane kaob periooditi Jupiteri varju. Mõõtmised näitavad, et intervall kahe järjestikuse hetke vahel, kui Io ilmub nähtavale Jupiteri varjust, kõigub maksimaalselt $\pm\, 15 \, \text{s}$ ulatuses teatava keskväärtuse ($42,\!5\, \text{h}$) ümber sõltuvalt Päikese, Maa ja Jupiteri vastastikusest asendist (vt. joonis). Teades, et Maa kaugus Päikesest on
$1,\!5 \cdot 10^8 \, \text{km}$, hinnata valguse kiirust. Eeldada, et Jupiteri orbitaalkiirus
ümber Päikese on palju väiksem kui Maal.
Ülesandes justkui öeldakse, et Io tiirlemisperiood on mõnikord $15 \, \text{s}$ võrra pikenenud või lühenenud, aga see saab nii olla vaid näiliselt. Võiks ju arvata, et kuidagi on mängus Maa ja Jupiteri omavaheline paiknemine või liikumine. Kui Io näiline tiirlemisperiood on $15 \, \text{s}$ võrra pikenenud, tähendab see, et Io iga järjestikuse Jupiteri varjust ilmumise korral võtab signaali (valguse) jõudmine Maale $15 \, \text{s}$ rohkem aega. See aga tähendab, et Io iga järjestikuse Jupiteri varjust ilmumise järel peab vahekaugus Jupiterist Maani olema kasvanud üha pikemaks.
